Astun vihmaniiskeid inimesi täis trolli. Niiske õhk kannab lõhnu kuidagi eriti selgelt edasi. Ma kohe ei saagi aru, mis lõhn see on, mis üle terve trolli levib, aga kolmandas peatuses taipan -- see on värske kartulisalati lõhn! Tugev ja mahlane lõhn, mille järgi võib salatit endale lausa ette kujutada. See on selline isetehtud, natuke rohmakate kartulikuubikute, maakollase muna, pehmete herneste ja tugevalt majoneesise kastmega salat. Mmm! Lõhn loksub koos trolliga kaasa, keeldub lahtisest aknast välju lendamast, imbub ridade ja riiete vahele. Ja siis, siis seguneb sellega veel üks lõhn. Värske lasanje. Akna all istuv daam on võtnud kotist lasanjevrapi -- ma ei teadnudki, et sellised olemas on -- ja asub seda isukalt sööma.
Vastu akent trummeldavad suured vihmapiisad, toll põriseb pärastlõunases liikluses aeglaselt edasi trügides, inimesed seisavad vaikides. Juuste tilkudes seisab trollitäis tumedas rõivais eestlasi keset värske kartulisalati ja lasanje lõhna ja vaikivad. Kuulda on ainult väljast kostva vihmase liikluse ühtlast sahinat.
Väljun oma peatuses, jättes kartulisalati ja lasanje trolliga edasi sõitma. Seisatun ja tõmban kopsud täis vihmast pestud värske muru lõhna! Uskumalt hea tunne on. Astun edasi ja... astun otsa lombi veerel vedelevatele hallitriibulistele meeste bokseritele, millest keegi on just sealsamas kohas mõnda aega varem loobunud.
Ah, Tallinn, Tallinn, mu armas kodulinn!©http://aab.pri.ee/
No comments:
Post a Comment