Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast - Karl Ristikivi

Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
tule ja südame värvi, elu side eluga,
tarduda kiviseks linnuseks?

Kuidas võib laul, ilma et kordagi vaikiks,
kaotada viisi ja sõnad, hanguda tähtede reaks?
Kuidas tantsivad jalad kaovad sammude kajaks
kummaliselt murtud rütmiga?

Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.

Homme astume laeva ja sõidame teise randa,
mitte et võimatut püüda --- meri ja müürid on üks.
Pageda sellest, mis olnud, asjatuks kuulutas tarkus.
Isegi rumalus teab, et tulevik jääb.